Artiklid

Hea tava?

01.03.2006

Paar nädalat tagasi Selveris süüa ostes peatus pilk letil, kus tavaliselt laiutavad lääged kuldsed inglikesed ja südamekujulised padjakesed. Seekord oli seal virn sinimustvalge servaga musti saunalinasid, keskel kollased leopardid.
 

Pidulikud ja ilusad. Mäletan esimest mõtet – vahva, ometi on meil midagi toredat valmis tehtud! Ladusin paar lina kärusse – kena kink vabariigi aastapäevaks!

Kreenholmi «Eesti lipu»-nimelised rätikud on menukad – ostavad nii kohalikud kui turistid. Justkui oleks letialune kaup müüki pandud. Inimpõlvede kaupa on ju osta saanud vaid nahkehistööd, puulusikaid ja õllekappasid, rääkimata kohustuslikust kolmekilosest puust Kalevipojast – «viisteist rubla kilo», mida nähes pererahval näod pikale venisid.

Loomulikku surma surid ka maitsetud «wel-come-to-est-onia» suveniirid, mis 13 õnnetu miljoni eest välja mõeldi. Paremat moodust kui Kreenholmi pühadekingitus annaks Eesti Vabariigile promo tegemiseks otsida. Mõtlesin isegi hetke, kas rätik pole liiga ilus, et sellega sauna minna. Aga miks mitte? Ega ma temaga põrandat küüri. Saunast tulles on ju puhtad nii keha kui mõtted. Pealegi pole ju tegu ametliku lipu ega vapiga, vaid ainult sarnaste värvide ja kujutistega.

Nüüd on riigikantselei tagajalgadel, väites, et riigisümbolitega saunalinad ei vasta heale tavale. Selline on ametniku tõlgendus. Ime, et politseid pole automaaturite saatel linu arestima saadetud. Alles see oli, kui kostis ametnike oigamist, et Eesti lippu keegi ei armasta ega heiska. Kas ametnik teab, palju nööritakse täismõõdus ja õiges pikkuse-laiuse suhtes riigilipu eest? Ligi pool tuhat krooni – seega luksuskaup. Palju maksis Selveris saunalina? Kliendikaardiga alla 75 krooni.

Väide, et rahvussümboolika on riigi oma ja nii püha, et kodanikele vabaks kasutamiseks keelatud, ajab lausa nutma. On ju seaduses olemas karistus selleks puhuks, kui keegi lippu tõesti rüvetab. Samas saab pealinnast vabalt osta nii natsi-saksa kui nõukogude-vene sümboolikaga esemeid.

Kui Eesti lippu hoitakse kloostri keldris karbis nagu viimset reliikviat, pole peagi kedagi, kellele see huvi pakuks. Eestit ei saa võrrelda tähtedesse-triipudesse mähkunud USAga, kus lipuvärvid ehivad nii võtmehoidjaid kui sandaale ja kus kedagi ei heiduta lipukujutis porimatil või laudlinal, rääkimata voodipesust. On see lipu rüvetamine?

Eestlased ei hakka kunagi näitama oma armastust vabaduslipu vastu välja nii emotsionaalselt kui ameeriklased. Aga vahel tundub, et elame ikka veel okupatsiooni ajal, kus rahvuslippu peab peitma lakas korstnajala taga ja kolme kollast kassi korraga ühele paberile joonistada pole ilus. Sest ametnik võib asja omamoodi tõlgendada ja vihastada.


Hea tava?
Postimees
01.03.2006